Keskaja kasvatus ja haridus

Hariduse eesmärk ja peamised taotlused

Keskaja hariduse eesmärk oli inimestes jumalakartlikkuse kasvatamine. Kiriku jaoks oli kool ja õpetus justkui ettevalmistus hauataguseks eluks- teoloogiline kasvatus ja õpetus läbi 7 vaba kunsti. Õpetust jagati läbi ranguse ja distsipliini. Keskaja kristlikus õpetuses oli au sees askeetlus. Kõik, mis oli vähegi seotud seksuaalsusega, peeti madalaks ning näiteks igasugune kehaline tegevus nagu võimlemine või sport olid põlu all. Keskaja haridus põhines hierarhia ideele, mis tähendab seda, et inimesed on oma sünnilt ebavõrdsed (saatus otsustab, kuhu seisusesse sünnitakse) ja igale seisule oli vastav hariduskäik.

Keskaja seisuslik ühiskond:
Esimene seisus - vaimulikud (palvetajad)
Teine seisus - rüütlid (kaitsjad)
Kolmas seisus - talupidajad (töötegijad)

Pilt: https://ubisafe.org/images/feodality-clipart-social-class-5.jpg

Keskaegsed koolid 

Keskaegsed koolid jagunesid neljaks: kirikukoolid, linnakoolid, katedraalikoolid ja ülikoolid.

Kirikukoolid toimusid preestri eestvedamisel, mistõttu neid vajati pidevalt. Rõhk oli liikumisel, laulmisel ja palvetel. Kogu õppimine käis suuliselt. Kirikukoolis käimine ei olnud kohustuslik. Linnakoolides toimus õpetatav emakeeles. Nendest koolidest hakkasid arenema edasi ka tüdrukutekoolid. Distsipliin oli piiranguteta. Katedraalikoolid olid mõeldud neile, kes olid vaimulike kogukonnast. Seal oli õpetajateks Euroopa kõige targemad õpetlased.

Talurahva ja linnakehvistu laste kasvatus

Keskaja alguses talurahva ja linnakehvistu lapsed kooliharidust ei saanud. Lapsed õppisid seda, mis toimus nende ümber. Talu- ja majapidamises olid eelkõige õpetajaks lapsevanemad, kes andsid oma teadmisi ja oskusi lastele edasi. Hariduse eesmärgiks oli õpetada lastele kõike seda, mis neil edasises elus vaja läheb. Õpiti vaatluse ja ise järgi proovimise teel (erinevad talupidamistööd, loomade kasvatamine, maa harimine, erinevad nikerdustööd jms). Samuti kasvatasid ja õpetasid lapsi sündmused, mis toimusid tänaval. Erinevad rikaste pidustused, karnevalid, avalikud hukkamised jms.

Keskaegne talupidamine. Kõik, olenemata soost või vanusest, teevad tööd.


Pilt: https://i.pinimg.com/236x/ /c3/c4/abc3c404bd6002e603bbde211aa7f348--medieval-party-art-medieval.jpg

Esimesed koolid tekkisid linnakodanikele alles keskaja lõpul, ametiõpet pakkusid tsunftid (käsitööliste kutseorganisatsioon). Õpe toimus õpipoisimeetodil: õpipoiss- sell- meister.

Rüütlikasvatus

Rüütlikasvatuse eesmärk oli õpetada/koolitada välja head sõjaväelased ja rüütlid, kellel on head kombed ja lojaalsus oma isanda vastu. Haridus oli mõeldud feodaalide poegadele (II seisuse inimesed). Hariduse käik ja õpetajad:

• enne 7ndat eluaastat õpetasid lapsele häid kombeid ja vajalikku etiketti tema vanemad
• 7-14 aastaselt teenisid paažidena aadli kodus või kohalikus lossis, olles teenijapoisid, kes täitsid isanda käske; samaaegselt õpetasid isandad neile usutõdesid, käitumisnorme, ratsutamist, ujumist, jahtimist ja malemängu
• 14-21 aastaselt teenisid relvkandajana (olid kannupoisid), kus rüütlid/isandad andsid neile sõjalise väljaõppe; õpiti spetsiifilisi oskusi sõjanduseks ja tulevaseks sotsiaaleluks: relvade käsitlemine, ratsutamine, tugevustreeningud, vastupidavustreeningud, sõjaväetaktikate õppimine, sotsiaalelu tarvis õpiti ka luuletuste sepistamist (kirjaoskus ei olnud tegelikult kohustuslik), et see siis oma südamedaamile ette kanda
• pärast seitset aastat saksiks olemist 21aastasena löödi nad pidulikult rüütliks, haridustee oli lõppenud

Isandate ja rüütlite ettevalmistus õpetajatena baseerus nende endi haridusteele, haridust pärandati põlvest-põlve.

Relvade ja kilbi käsitlemise õppimine.

Pilt: https://i.pinimg.com/236x/00/16/8e/00168e07201f50d07681e3427f09a005.jpg

Vaimulike kasvatus

Vaimulike kasvatuse eesmärk oli vaimulike ettevalmistamine. Haridussüsteem ei sisaldanud mitte sügavaid teadmisi, vaid pigem kasvatati õpilastes jumalakartlikkust. Saadi ettevalmistus, et end täielikult kirikueluga siduda. Haridus oli suunatud peamiselt vaimulikest ja aadliseisusest poistele. Haridustee sai alguse juba lapse esimesest sünnikuust, keskajal usuti, et lapse haridustee peab algama juba varajases elustaadiumis. Õpetajateks olid vaimulikud: preestrid, piiskopid, mungad. Oluline oli, et õpetaja kuuluks vaimulike seisusesse ja valdaks kiriklikku liturgiat. Õppetöö toimus enamjaolt kirikutes ja kloostrites või nende juures olevates koolides. Esialgne õppeplaan sisaldas lugemist (oskus Piibli uurimiseks), kirjutamist (käsikirjade ümber kirjutamine), laulmist (jumalateenistuse sisustamine muusikaga) ja aritmeetikat (liikuvate kirikutähtpäevade arvutamine). Järk-järgult kujunes aga eelneva baasil välja keskaegne õppekava, mis põhines seitsmel vabal kunstil. Seitse vaba kunsti jaguneb kaheks osaks:

• esimene osa/aste kannab nime triivium, ld TRIVIUM, sinna kuulusid grammatika (kiriku-ja teaduskeele õppimine ladina keeles), retoorika (ilukõne õppimine, tarvilik nii kirikus kui ka argielus) ja dialektika (vaidluskunst, tarvis näiteks usudogmade kaitsmiseks); enamikes koolides piirdutigi ainult esimese osaga
• teine osa/aste kannab nime kvadriivium, ld QUADRIVIUM, sinna kuulusid aritmeetika, geomeetria (arhitektuuri ja maateaduse alused), astronoomia (ajaarvamine) ning muusika; teist osa/astet õpetati vähestes koolides

Õppetöö toimus suuliselt ja ladina keeles. Peamine õppemeetod oli mehaaniline pähetuupimine, õpilased kordasid õpetaja järel, ei puudunud ka vits ning kartser (hirmus õppimine). Õpetaja ettevalmistus on tema enda teadmise, õpetas seda, mida teadis.

Õpetaja ees, õpilased järgi.

Pilt: https://i.pinimg.com/originals/22/4a/cf/224acf8f66d90e712c7e2a19bc72868a.jpg